Märkamisi

Nägin eile jalgrattaga sõites mäkra. Ei mäletagi, kas olen varem elus mäkra näinud. Ma justkui oleks juba sedasama küsimust endalt küsinud, seega äkki ikkagi korra olen näinud. Aga korjust olen kindlasti näinud. Millal saab laiba kohta öelda "korjus"? Kas siis kui see on lagunema hakanud? Aga ta ju hakkab kohe lagunema. Või kui mõni raipesööja on sellele üks-null teinud?

Märkasin bussis üht väikest tüdrukut, kes omaette kõneles. Ta rääkis vaikselt, seega ma täpselt ei kuulnudki selle monoloogi sisu. Pealegi tegi ta seda katkendlikult. See oli väga armas ja natuke naljakas. Ei, mitte naljakas, aga lõbus. Tal oli kaasas korduvkasutatav veepudel ja väikene kott. Mitte seljakott ega koolikott, vaid tilluke ridikül. Tumeroosa. Kõik oli roosa, kõik riided peale nokatsi. Too oli türkiissinine. Selle peale ta tõmbas roosa kapuutsi, "..kaitseks...". Õues sadas paduvihma. Siis jõudiski buss tema peatusse. "Haa, juba ongi see..". Aga ta läks rahulikult. Isa ootas teda bussipeatuses. Huvitav, kust ta niiviisi tuli. Ta ei sõitnud esimest korda üksinda.

Üks rähn ei jää akna taga vait. Muudkui kisab. Hakkasin juba mõtlema, et ehk on see hädakisa ja läksin aknale vaatama, aga ega ju ei näe teda. Puud on liiga lehteis juba.

Valgusfoori taga ootas üks noor naine, näol muiet meenutav grimass. Sest talle paistis päike silma. Puhus suvine tuul. See päikesenägu tekitas äkitselt suure suvetunde. Tekkis tahtmine jäädagi sinna seisma, tõmmata kopsud sooja õhku täis ja vaadata natuke aega sinist taevast. Teha päikesele nägusid.

Poiss ja tüdruk seisavad reede õhtul ühel Karlova kitsal tänaval. Siin saadi kokku. Poiss seisab punase võrri kõrval ja tal on telefon kõrva ääres. Poolpalja kõhuga tüdrukul on telefon nina all. Piiritajad teevad beeži taeva all äkkpöördeid. Pimedaks ega külmaks enam ei lähegi. Mitte nende jaoks, kes välja lähevad. Sest nad lähevad. Teiste osapooltega parasjagu suheldakse. Mõned osapooled jõudsid ning hakatakse liikuma. Nüüd löödi võrrile hääled sisse. Mitte et poiss sellega eest ära kihutaks. Aga lihtsalt, et oleks löödud. Et oleks kuuldud.

Nägin ühe Instagrami postituse sees sõnu “Me pole mõeldud elama kiiresti.” Ma ei tea, mis on mõeldud. Ja kas on mõeldud. Aga aeglust on ellu rohkem vaja. Aeglane olemist. Ümbruse märkamist. Süvenemist. Seejuures kergelt süvenemist, mitte sunnitult. Vahel on tore mõelda, et elaks nagu filmis. Ja aeg-ajalt peaks saama selle filmi pausile panna. Natuke mõtiskleda. Või vahel isegi mitte mõtiskeda, vaid vaadata seda kaadrit veidikese kauem. Kuulatada. Nuusutada. Tunda. Teeks nii, et mööduks need kaadrid mõnevõrra aeglasemalt. Niikuinii ei jää enamik neist meelde. Aga siis oleks ometi korrakski selles kaadris, mis parasjagu on.