Hulbime

On üks vähestest Eesti suveõhtutest ja tegin arvuti lahti. Mõni ütleb, et rohkem suve seekord ei tulegi. Mina jään lootma. Et ehk tuleb veel, isegi kui mitte päris nii soe. Minu jaoks on muidugi "päris suve" kriteeriumid pigem leebemad. Kuiv, päike (kas või pilve tagant) ja 20 kraadi. See oleks juba päris hea. Ja ongi praegu. Taevas on selge. Päike on loojunud, aga ega pime ei ole. Kuu särab.

"Aga ometi otsime, hulbime, mismoodi kõik olema peaks. Ja teiste tõdesid tõlgime, paneme pahaks või võtame heaks." Need sõnad on ühest Mari Jürjensi laulust. Ja need sõnad on minu jaoks juba pikka aega väga olulised olnud. Puudutavad. Ma ei hakkagi nendest midagi mõtlema. Võite kuulata seda laulu. "Omaenese ilus ja veas"

"kui suur on su maailm?" Sattusin säärase postituse peale Threadsis. Mul õnnestus seal platvormil oma feed eestikeelseks saada. Sain algoritmist jagu. Aga see lause. Küsimus. Mind väga kõnetas. Kuna ma panin tähele, et vastata saaks mitme eri kandi pealt. Kui suur on see maailm, milles ma igapäevaselt elan? Kui suur on rutiin? Mugavustsoon? Sest väga suure osa ajast ma elan väga piiratud alal ja tegevustel. Kus on kaugeim pood, kuhu ma käin? Kus ma jalutan? Või siis selle kandi pealt, et kui suur on see maailm, mis minu jaoks tõesti võib olla reaalne maailm. Kui kaugele ma üldse näen või jõuan? Kas Aafrika on minu maailm või mitte? Sinna oleks ju ka võimalik minna. Aga kas see on minu maailm? Mulle tundub, et mitte. Või siis selle kandi pealt, et mis inimesed on minu maailm? See küsimus on vist kõige lemmikum viis mõelda. Mulle meeldis, kuidas keegi oli selle thread'i kommentaariks kirjutanud oma kallima mõõdud.

Sporti vaadates (või nähes) olen ma väga emotsionaalne. Sageli on päris ükspuha, mis tasemel konkreetne võistlus toimub. Seda on keeruline seletada, seda õhinat. Mulle väga meeldib näha inimesi võitmas. Mulle üldse ei meeldi näha (vähemasti mulle sümpaatseid) kaotamas. Vahel hakkab päris valus mõne kaotuse peale. Või kui näed kedagi kannatamas. Need kaotuste põdemised õnneks mööduvad üpris kähku. Olen märganud, et aina kiiremini. Aga kui näed lemmikut võitmas... Mul tuleb üsna sageli kananahk ihule ja pisarad silma. Mul on mulje, et tegelikult enamik teab seda tunnet. Minul lihtsalt tekib seda kõvasti sagedamini (ma arvan). Kananahka ja pisaraid muidugi teatakse, aga et seda põhjustaks kellegi teise võit või emotsioon. Seda tunnet. Ma olen päris kindel, et oma spordilembusest ei saa ma mitte kunagi lahti.

Miks me teeme seda, mida me teeme? Miks inimesed sõidavad jalgrattaga ühelt Ameerika rannikult teisele? Või miks kolme nädala jooksul 3400 km Prantsusmaa mägedes? Miks inimesed teevad triatlone? Minu ettevõtmised ei ole küll niivõrd kuraasikad, aga miks ma jooksen sadu kilomeetreid, et läbida poolmaraton? Või miks ma sõidan aasta jooksul mitu tuhat kilomeetrit jalgrattaga? Triatlon on viimasel ajal Eestis väga populaarseks saanud. Ja neilt ikka küsitakse, et miks sa teed. Mina teen, sest mulle meeldib. Ma naudin. Ehkki need, kes päriselt enda koormusi kogu aeg suurendavad, et jõuda kiiremini ja kaugemale - nende treeningud (ja vahel ka minu) ei ole ju üldse nauditavad. Piinad ennast. Surud. Pigistad viimase välja. Aga ka siis on nauding. Nauding, et selle ära suutsid kannatada. Nauding, et said millegi raskega hakkama. Ma vihkasin vanasti jooksmist. Ma ei jõua joosta (ei eriti kiiresti ega ka eriti kaua). Poolmaraton võis kunagi tunduda täiesti jabur distants. Ma ei jõua oma kodukohast Viljandisse joosta, nalja teete! Aga natuke käid ja teed ja hakkab tunduma, et jõuad üle kümne kilomeetri joosta. Ja siis mõtledki - poolmaraton. Suur väljakutse, saab raske olema. Aga tehtav. Ja tahaks seda tunnet jõuda poolmaratoni lõppu. Tõestada endale, et suutsid. Triatlon on raske. Tundub võimatu. Mulle ka praegu tundub. Ja tundub nendele, kes võtavad ette. Aga nad teevad ära. Miks nad tahavad piinata end? Et teha võimatut. Igaks juhuks ütlen, et minul pole plaanis triatloni teha. Väga suur osa minu treeningutest on ikkagi ainult naudingu eesmärgil. Ja et tunda end nii füüsiliselt kui vaimselt hästi. Tegelikult ka siis, kui ma selleks poolmaratoniks valmistusin, ei olnud palju piinavaid jookse. Püüdsin ikka targalt teha, et terveks jääksin. Enam-vähem õnnestus, aga nüüd ma enam eriti ei jookse, sest need mahud näitasid, et see ei mõju mu põlvedele hästi. Jalgrattasõit seevastu just sobib mulle eriti hästi, sest seal saan hoida pulsi ja vererõhu madalama (nagu mulle kasulikum on) ja liigesed ei saa pidevat põrutust. Plaanin järgmisena sõitu Tartust Otepääle ja tagasi. Mul on pigem sprinteri jalg ja olen mõõtmetelt nii suur, et ülesmäge sõtkumine ei ole mulle lihtne. Aga ma päris ootan juba neid Lõuna-Eesti tõuse. Eks näis, kuidas välja tuleb. Mu ratas võiks juba hooldusest naasta.