Pagana Tucci!

Olen nüüdseks Tartus elanud peaaegu kaheksa aastat. Neist seitse siin Karlovas. See on pikk aeg. Piisavalt pikk, et see koht saaks väga koduseks. Isegi vanemad on lõpuks hakanud mu Tartu elukohta pidama mu koduks ja küsinud, "millal sa maale tuled?" Ja hiljaaegu on mulle hakanud koitma, et lähen siit ära ja ei satu siia päris hulk aega. Ei kujuta hästi ette, mis tunne mul siis on. Küllap on uus elukorraldus ja uued kogemused sedavõrd põnevad, et ei jäta palju aega vana taga igatseda. Ehkki Tartu ei jää mulle ainult vanaks. See on saanud nii palju koduks, et ma usun, et tulen siia tagasi. Kui siia tulin, oli kõik uus ja elevust tekitav. Noore inimese esimene vabadus. Ruum, mida avastada. Asjad, mida kogeda esimest korda. Avastamist ja esimest korda kogemist on nüüdseks väheks jäänud, aga Tartu ei ole jäänud minu jaoks igavaks. Mulle tundub, et need varased aastad sobisid küll veidi paremini üksinda olemisele. Siiski, ka üksinda on siin mõnus. Ja siin pole tarvis autot. Üks võimalik kulu vähem. Pidades silmas, kuivõrd kulukaks kõik läinud on. Ei meenugi ühtegi asja, mis oleks sama odav kui vanasti.

Mul on siin väga väike köök. Üks väike kapike nõude ja kuivainete tarbeks, ahi, kahe rauaga elektripliit (millest praeguseks töötab vaid üks), kraanikauss ja üsna väike köögipind. Veel külmkapp ja mikrolaineahi. Ja ka pesumasin tuli kööki mahutada. Pinda on tõesti vähe ja korralikku toitu tehes pean sageli väga leidlik olema. Mõtlema ette, millal mida teen ning etappide vahepeal pinna korda tegema ja nõud oma kohtadele tagasi asetama. Tegelikult mulle meeldib kokata, aga sageli lähen ikkagi lihtsamat teed. Ostan pastakastme poest. Keedan riisi, kartulit või tatart. Mingi liha kõrvale. Ehkki viimased paar aastat olen hakanud vahel ka liha ära jätma. Saab ka nii piisavalt toeka toidu. Õhtuks ma tavaliselt midagi ei planeeri. Muna on kapis olemas. Kui kõht ikkagi tühi, saab ka ülejääke lõunasöögist. Mõni puuvili. Päris nii lihtsat teed ma üldiselt ei lähe, et ostaks külmutatud pitsa või kalapulgad. Kuigi kui mõtlema hakata, siis kalapulgad polegi eriti lihtsam tee, kui mõni muu lihatoit. Ka neid peab ikkagi valmistama. Ühel hetkel hakkasin kasutama ka toidu tellimise teenust, aga seda püüan ikkagi võimalikult harva kasutada. Aga ma tahaksin suuremat kööki. Kunagi. Eelmises korteris mul tegelikult oli veidi suurem, kuid need olid gümnaasiumiaastad. Ega ma täpselt enam ei mäletagi, kui sagedasti ja mis mastaapides ma seal kokkasin, aga natuke ikka. Kuid gümnaasiumis käies polnud suurt vajadustki kokata. Hommikusöök suuremat valmistamist ei vajanud (puder valmis minutitega). Lõunasöögi sai koolis. Järgmiseks toidukorraks oli snäkk, mille suurus ja söömise kellaaeg sõltusid päevast (trennist ja muudest plaanidest). Kodus valmistada jäi vaid õhtusöök. Ja mina üldiselt õhtuti suurt toidukorda ei söö. Aga vahel tuli süüa muidugi, kui tahtsin mõnda retsepti proovida. Küpsetistega ma püüan siiani natuke nii läheneda, et teen valmis, aga ei söö (vähemasti kohe). Et võib-olla ühe maitseks, aga jätaks ülejäänu selleks ajaks, kui kõht päriselt tühi on. See taktika pole kunagi toiminud. Kui tuba on täis maitsva magustoidu (või ka soolase) lõhna, siis on ikka väga keeruline "ei" öelda. Oleks keegi kõrval, kes keelaks. Aga ei ole; mul on võim võtta, kui tahan. Ja võim on ohtlik asi.

Üks, mis mulle siin korteris väga meeldib, on aknalaud. Aknaid on kolm kõrvuti, seega aknalaud on pikk. Ja ka lai. Nii lai, et sellel saab suisa istuda. Mitte lihtsalt nii, et jalad kõlguvad üle serva (toa poole muidugi), vaid isegi selga vastu seina toetades või lahtisest aknast poolenisti väljas kõikudes. Ta on selleks ka piisavalt tugev ning ei pea kartma, et minusuguse raskuse all puruks võib minna. See aknalaud pole alati nii suur olnud. Ühel aastal renoveeriti maja fassaad ning sellega koos vahetati ka aknad ja ventilatsioonitorud. Töömehed koputasid uksele, tulid ja tegid. Kaks päeva võttis. (Või võttis kauem? Ja vannituba võttis kaks? Ei mäletagi nüüd.) Koristasid küll enda järelt ära, aga mitte päris lõpuni. Tolmuse töö kohta sai kahtlemata piisavalt puhtaks, aga elamiseks jäi ikkagi veidi räpaseks. Pidin üle tegema. Seintele jäid neist mõned jäljed, mida ära ei saagi. Aga lisaks sellele, et seal saab istuda, saab seda ruumi kasutada ka asjade jaoks, mis mul lihtsalt mujale ei mahu. Iseäranis köögis. Köögis on aknalaud täiesti asendamatu pind. Seal on mul potid, ahjuvormid, karbid, joogipudelid, kausid, klaasid, maitseained, keedukann ja puuviljakorv. Banaanid millegipärast lähevad seal lahtise akna all väga kähku käest ära, aga ma pole selle korvi asukohta muutnud. Puuviljakorv käib sinna. Ja aken peab kindlasti lahti olema, kuna vastasel juhul läheb läpatsiks.

Ma ei oska täpselt öelda, kust sai alguse minu armastus Itaalia vastu. Kindlasti süvendas seda eelmisel aastal ette võetud reis, kuid seesugune suur austus ja imetlus nende kultuuri ja eluviisi vastu kükitas minus juba enne. Eriti meeldib mulle itaaliapärane toit. Õigemini Itaalia toit, sest ainult sedalaadi toitu leidub ju laialdaselt. Aga just need kõige algupärasemad toidud. Mingil määral pani selle lumepalli minu jaoks veerema Jamie Oliver, kelle saateid ma kunagi vaatasin. Iseäranis on meeles episoodid, kus tema ja ta mentor Gennaro käisid Itaalias ja valmistasid traditsioonilisi toite. Ühe sõnaga Itaalia mulle väga meeldib. Ja sealt on ka minu meeldejäävaim söömaaeg. Peab ütlema, et ma pole palju fine dining’u kogemusi saanud. Mitmekäigulisi õhtusööke. Samas kui ma nüüd mõtlen, siis mõned on ikka ette tulnud. Aga eks jõuab veel ka. Aga vaieldamatult parim einestamise kogemus pärineb sellelt samalt reisilt. Mina olin suures osas reisiplaneerija ja mul oli algusest peale üsna kindel plaan minna Firenzes ühele õigele õhtusöögile. Ettevalmistusega on mul lood sellised, et ma tahan jätta ruumi spontaansusele ja hetkes olemisele, samas mulle meeldib, kui tean oma võimalusi. Sestap valmistusin nii palju, et uurisin parimate (ja rahaliselt lubatavate) söögikohtade kohta ning valisin välja mõne lemmiku. Päris esmavalikuks jäi üks osteria vanalinnas (ehkki ma ütleks, et Firenze on tervenisti vana), kus pakutakse laua kõrval suure juusturatta sees valmistatud pastat värske trühvlikastmega. Ootasin seda päeva. Ja paar päeva varem otsustasin broneerida laua. Aga tolleks õhtuks oli restoran täis broneeritud. Ja meil ei andnud ka plaane ümber teha, sest olimegi Firenzes vaid ühe õhtu. Tol õhtul otsustasime siiski sellest osteria’st mööda minna lootuses, et saab ka elava järjekorraga sisse. Elav järjekord oli aga umbes 50 meetri pikkune. Kõndisime seega edasi ja astusime sisse ühte restorani päris vana silla ehk Ponte Vecchio lähedal. Meid juhatati lauda kohe tänava ääres. Sattusime täpselt sellisel hetkel, et meiega jõudis tegeleda peakelner ise. Kelner rääkis väga head inglise keelt ja teenindus oli võrratu. Eelroaks sõime bruschetta’t. Täiesti teisel tasemel, kui ükski muu tomatisai (kui nii võib nimetada). Pearoaks sõin kartulitäidisega tortelli pastat Pecorino Toscano juustu ja trühvli kastmega. See roog on parim asi, mille ma olen (seni) oma suhu pistnud. Juba see värske trühvli lõhn... Kartulitäidisega pasta võib kõlada kahtlaselt tärkliserohkelt, aga uskuge mind, täidis oli kerge, kartulid olid juustu ja võiga pudruks tambitud ja kohevaks löödud. Püüdsin seda taevalikku kausitäit nautida nii kaua kui võimalik. Aga seda oli väga keeruline aeglaselt süüa. Ja ma polnud võtnud ka veini, mida saanuks vahepeal lonksata. Isa proovis esimest korda ravioole. See seadis lati kohe väga kõrgele, ei teagi, kas ta rohkem neid söönud on. Magustoiduks tellisin tiramisu. See magusroog on mu lemmik juba päris palju aastaid. Ta meeldis mulle juba ajal, mil ma kohvi veel ei joonudki. Nüüd meeldib mulle seda ka ise valmistada. Ent nii hea pole see kunagi välja tulnud, kui ma tol õhtul maitsta sain. Itaallastele omaselt oli ports kogukas ja õnneks valmistatud ka täpselt nii, nagu mulle kõige enam meeldib. Ehk siis munavalge ja -kollane olid üheks kreemiks kokku segatud. Tean, et valmistatakse ka valget ja kollast eraldi mascarpone’ga segades kaks eraldi kreemi ja laotakse kihid erinevalt. See variant meeldib mulle vähem. Isa tellis panna cotta. Sain samuti proovida. Midagi sellist pole me kumbki kunagi söönud. Eestis pakutavad ei saa sellele ligilähedalegi. Sellesse linna ja loodetavasti ka sellesse restorani lähen ma veel tagasi.

Eelmise lõigu kirjutasin öösel, sest ei suutnud uinuda. Itaaliast ja sellest söömaajast pani mind mõtlema Stanley Tucci raamat "Maitsed minu elus". Pagana Tucci!

All vasakul nimetatud trühvlikastmega pasta. Tunnen seda lõhna läbi ekraani!