Pink ja kuusk

Viimased päevad Tartus. Jalutasin täna Toomemäele. Istusin Toomkiriku all, sõin saiakest ja vaatasin tennisemängu. Nägin sealkandis palju turiste ja see vist veidike muutis mu perspektiivi: proovisin ise ka kõike ümbritsevat sisse haarata nii nagu üks turist. Ma ei käinud rajaäärsete tahvlite juures ega pildistanud ehitisi ega vaateid. Aga ma hoidsin silmad natukese rohkem avali. Huvitav, mida ma esmajoones Tartust igatsema hakkan. Tähe tänavat? Kliinikumi minekut? Kossuplatsi? Raamatukogu? Seda üht pinki jõe ääres? Vana raudteed? Öösel Prismas käimist? Genni? Gümnaasiumist möödakäimist?

Mulle ikka väga meeldib see Threads. “Aga hing ei tantsi igaühega.” See on küll päeva lause. Ja tegelikult ka nädala ja kuu lause. Siis sattus ette keegi, kes luges enda kirjutatud luulet. Fantastika. Kellega teie hing tantsib?

Vaatasin animafilmi “Autod”. Tuleb välja, et see vist ongi mu lemmikfilm. Üldse. Sest ma ei mäleta, et oleks kunagi midagi sellise emotsiooniga vaadanud nagu seda filmi täna. Ihukarvad püsti ja silmad vett täis. Vahel on kodus filmi vaadates see jama, et igasugu segajaid on. Peamiselt telefon. Aeg-ajalt ikkagi võtad kätte. Seekord ei võtnud kordagi. Mitte midagi ei teinud, olin naelutatud. Just nagu väikse poisina. “Pikne McQueen hakkab!!” Siis olime vennaga teleka ees maas (ja vanemad said veidikeseks puhata). Mitte isegi diivanil, vaid just põrandal, lähemal. Kui kooli läksin tekkis meie tuppa kirjutuslaud ja sellele oli vaja plastikust lauakatet (et lauda vildika ega liimiga ära ei rikuks). Saime Piknega lauakatte. Toauks oli täis kleepse ja mänguasjakorvis olid mudelid. Vennal algas mingi hetk selline aeg, kus ükski animafilm pole film, vaid need on lastele. Seega tal on nüüd suht kama kaks. Mul ilmselgelt pole. Aarne Üksküla häälest ma ei saa üle. “Guido, on aeg..”

Mulle meeldis Arnold Schwarzeneggeri postitus, kus ta mäletab enda kunagist sõpra ja rivaali Franco Columbot. “They are like ships that sailed over the horizon. We can’t see them, but they’re still here.” Jalutasin täna hommikul surnuaeda. Mu sõber on seal ühe vana suure kuuse all. Mulle väga meeldib see kuusk. Kuuse all on väike puust pink. Pink asub tegelikult hauast teispool jalgrada, ühe teise haua kõrval. Pingi ette on maetud kaks abikaasat. Viimane neist aastal 2000. Enne kui mina olin. See pink on seal väga kaua olnud. Nagu ka see haud, mis pole enam hooldatud. Need, kes käivad ja istuvad sellel pingil, enam hooldada ei jaksa. Kui mina käin, siis samuti istun seal. Mõned minutid. Võibolla kümme. Istuma peab, sest muidu jääb tunne, justkui käiks ainult läbi. Läheks mööda, ainult seisataks korra. Aga kui istun, siis jään natukeseks sinna. Sipelgad vuravad kiviplaatide vahel. Umbrohututid värisevad tuule käes. Küünlaleek võbeleb. Puuladvad kohisevad. Need puud on siin väga-väga vanad. Vahel on seal väga rõve istuda. Vahet pole, kas istuda. Olla on rõve. Ja ära minna samuti. Siis on ainult nii palju head (hiljem), et vähemalt sai käidud. Teinekord ei ole üldse nii kehv. Alguses, esimesel paaril kuul ma väga tahtsin sinna minna ja seal olla. Kohati oli see päris meeleheitlik vajadus. Sest see oli ainus koht, kus oli veel alles seda maailma, millest ei tahtnud lahti lasta. Ega ju ei taha. Lasta lahti. Pole keegi õpetanud ka.

Eks siis ise õpid kuidagi.