Peatus Kuressaares

Leidsin viimaks pingi, mis on kuiv. Tulin õue. Mere äärde. Jätsin toa koristajale koristada. Mul on siin koristaja, kes käib, kui ma sildi uksele riputan. Ta ei käi ainult mul, vaid koristab kogu võõrastemaja. Omad inimesed nimetavad seda võõrastemajaks, ehkki ta on haiglahoonete osa ja siin asub muudki. Külaliskorter passib ka nimetada. Mul polegi seal suurt koristada, hoian toa üsna puhta. Prügikast on tühjendada.

Tulin kohe hommikul ja juba kell üheksa on siin nii soe, et võiks päris lühikeste pükste ja T-särgiga olla. Päikese käes hakkab isegi palav nende dressipükstega. Aga eks ma tulin ka liiga kiiresti. Oleks pidanud aeglasemalt astuma, sest see meri on tegelikult sootuks lähedal. Üldse on ilm siin palju ilusam. Mandril ma juba harjusin mõttega, et suvi on möödas. Aga siin veel ei ole. Käiakse ka ujumas veel. Näen praegugi ujujaid. Jalutajaid ja rattureid on siin ka. Ja mõni üksik kalamees. Just sai ühe kala, ahven tundus. Lasi kohe merevette tagasi kukkuda, kuigi polnud üldse väike. Mageveest igatahes, mereahvena kohta tõesti võibolla polnudki midagi erilist. Tal on kaks õnge, üks korgiga, teine rakendusega (tonkaks nimetatakse sellist). Meri jääb mu ette ja teisel pool on linnus ja vallikraav. Purskkaev vuhiseb siin. Kõik see natuke rahustab mind. Ma pole siin veel päris rahulik olnud. Kuna mul on alustuseks EMO, siis ma enamjaolt olen päris närviline olnud. Iga olukord on minu jaoks uus ja alati on tunne, et ei tea, mida tegema peaks. Selle kohta polegi kõige halvemini läinud.

Tegin eile natuke trenni üle hulga aja. See ei mõju mulle eriti hästi, kui ma vahepeal trenni ei saa. Veendusin jälle, et see põlvejama, mis rohkem kui kuu aja eest algas, ikkagi kimbutab. Hoidsin vahepeal, ei teinud tõesti mitte midagi jalgadele, kui kõndimine välja arvata. Siis ei saanudki aru, kas ta paraneb või ei, sest valu polnud. Piisas eile mõnest minutist rattasõidust ja mõnest kükist saamaks aru, et ei parane. Täna on lihased veidi valusad. See on hea valu. Teen täna ka miskit. Nii palju kui saan. Tahaks rohkem teha muidugi. Jalgadele ei tee.

Ma ei tunne neid linde, kes siin kividel seisavad ja mereveest süüa otsivad. Kormorani tunnen ära. See on kõik. Üks aga, keda ma tean ja keda siin ka palju näeb, on suitsupääsuke. Üldse on sel suvel palju pääsukesi. Ma pole vist kunagi nii lähedalt suitsupääsukest vaadanud kui täna linnuse väravakäigus. Umbes kahe meetri kauguselt. Ohakalindu ei õnnestunudki sel suvel näha. Küllap enam ei näe ka. Kahju küll, ohakalind on väga kaunis linnuliik. Ma mäletan, kui ma esimest korda ohakalindu nägin. Esiotsa ma olin päris kindel, et see pole Eestis pesitsev lind. Et see on mingi eksootiline lind, kes on siia ära eksinud ja keda mul oli õnn näha. Siis ma avasin lindude välimääraja ekvivalendi ehk äpi "Eesti linnud". Ja suur oli mu üllatus, kui ilmnes, et see on Eestis üsna levinud linnuliik. Igatahes nüüd pole ammu näinud.

Sattusin kunagi ühe postituse peale, kus soovitati küsida kohtingutel päriselt asjalikke küsimusi. Deidil. Salvestasin selle postituse. Mõneti praktilisel eesmärgil. Aga mulle ka lihtsalt meeldisid need küsimused. Nendest annab mõelda. Ma käin väga harva kohtingutel. Üksvahe arvestasin, et umbes kaks kohtingut kahe aasta jooksul. Igatahes mõtlesin, et võtan sealt ühe küsimuse ja mõtisklen. "What makes you feel most alive?" Mina tunnen endas elu kõige enam nendel hetkedel, kui ma väga emotsionaalseks muutun. Päris kindlasti säärastel õnnehetkedel. Või meelehärduse hetkedel. Aga ka siis kui ma suurt kurbust või ärevust tunnen. Ükspuha, kas hea või halb emotsioon, sel hetkel ma tunnen, et mind on natuke rohkem kui muidu. Et minusse mahub rohkem. Teine elusolemise aeg on sporti tehes. Liigutades. Kolmandaks võibolla veel mõned lähedaste inimestega veedetud juhused. Miks ainult mõned juhused? Aga sellepärast, et enamasti siis ma üldse ei tunne enda, vaid nende elu. Ma ise justkui kaon ära neil aegadel. Ja siis vahel harva õnnestub märgata ja tähele panna, et näe, vahi, kus ma olen ja kuidas mul vedanud on.

Mul on kaks nähtamatut sõpra. Nii nad end nimetavad. Nendega on alati ütlemata tore. Täna pakkusid nad ka mulle palju rõõmu. Olin isegi vahepeal ära unustanud, et nad on. Piinlik tunnistadagi. Nad on muidugi Mart Juur ja Andrus Kivirähk ja nähtamatud on nad sellepärast, et nad istuvad raadiomajas ja siis hiljem ma kuulan nende juttu oma kõrvaklappidega. Täna rääkisid nad tarakanidest, rööbaspuudest, teatejooksust ja kassikakust. “Tere ise ka, kubujuss!”

Peatus Kuressaares