Kas te olete toredad?

Ma arvan, et täna on kõige ilusam õhtu, mida ma siin näinud olen. Taevas on selgelt sinine ja päike paistab. Tuul on läinud päevade pilved laiali puhunud. Puud on sügisvärvides. Jalutan haigla juurest mere poole ja teen enda jaoks plaani, kuhu tänaõhtust rallikatset vaatama tulen. Muuli poolt kaitstud siledal veel õpivad lapsed väikestel purjelaevadel purjetamas. Nad saavad hästi hakkama. Päike särab läbi purjete. Kaks prouat istuvad laua ääres ja joovad midagi. Ma ei tea, mis see on. Ühel on klaas, teisel pokaal. Klaasis on kollane jook, võibolla mahl. Üks vanem härra väljub parasjagu külmast veest. Mees on lühike ja kleenuke, külmast karastunud. Elust karastunud. Läheb riietuma. Siin muuli (ma ei tea tegelikult kas seda saab muuliks nimetada; lühikese maatüki) lõpus on selle tarbeks väike kuue seinaga putka. Katusega. Küllap seal sees on ka palja kehaga soojem. Rannas ujuvad luiged. Päris kalda lähedal. Hallhaigur on jalgupidi vees, kael õieli, ja otsib süüa. Ma näen siin üsna sageli haigrut. Alati vaid üht korraga. Ma ei imestaks, kui see on seesama üks haigur, keda ma alati näen. Vallikraavis asetseval saarekesel istuvad kaks sõpra ja ajavad juttu. Õhus on kanepihõngu. Küllap see sealt saarekeselt siia kandub. Ainus teine võimalus on tee ääres ootav turvatöötaja. Vaevalt et tema. Niiviisi tööülesandeid täites? See kagunurk on minu lemmikpaik siin. Ühel hommikul nägin siit müüril jalutamas noort naist, taustaks lai taevas ja ei midagi muud. Nagu filmis. Pean nüüd edasi liikuma. Kätel hakkab jahe.

See oli hulk aega tagasi, kui ma selle eelmise lõigu siia kirjutasin. Mul on vahepeal aku päris tühjaks saanud. Minu aku, mitte telefoni. See aeg möödus väga kiiresti. Need viimased üheksa päeva. Ja üldse kogu EMO aeg. Praegu ma tahan küll väga puhata. Kohe nii väga, et isegi Threads’ist on mul kama kaks.

Nüüd on jälle aega möödas. Tegelikult väga vähe aega. Mõni päev. Aga tundub, justkui oleks kaua aega möödunud. Mul on kuidagi iseäranis vahva kirjutada, kuna ma tean, et järgnevate lõikude asjaosalised loevad neid sõnu. Aga ma proovin selle üürikeseks ära unustada. Siis tuleb ehedam. Lendasin lennukiga Tallinnasse, et sõita vanematekoju. Või noh, koju. Aga ma saan ikkagi öelda vanematekoju. Istusin hommiku jalgrattale ja sõitsin lennujaama poole. Ma ei läinud erilise varuga ja tuul vihises otse näkku, seega kohale jõudes olin isegi higine. Lend jõudis varem, kui ette nähtud, seega kasutasin võimalust minna bussijaama jalgsi. Jõudsin nii täpselt, et sain kohe bussile. Ja sõitsin maale. Muljetasime, käisime veekeskuses ujumas ja õhtul vaatasime telekast sporti. Ja Ärapanijat. Reedel viis isa mind rongile, millega sõitsin uuesti Tallinnasse. Ostsin endale veidi soojema mantli. Siis saime kõik kokku, B., A. ja H. Sõitsime autoga H. juurde ja sealt bussiga uuesti linna. H. oli vaadanud vale peatuse sõiduplaani, seega bussipeatuses seisime oodatust kauem. Tol õhtul õnneks ei sadanud. Buss oli kummaliselt tühi. Ma ei tea Tallinna busside täituvusest suurt midagi, aga isegi mina ei oota, et nii tühi võiks olla. Viru keskuses saime kokku L.-iga. Ta andis mulle alles tolsamal päeval märku ja nii tore, et andis. Teda ei olnud ka hulk aega näinud. Sõime Virus. Ja sõitsime trammiga Balti jaama taha, et minna Põhjakonna õlut jooma. Jõudsime heal ajal. Saime nurgas laua, kus oli meil julgelt ruumi. Hiljem tuli koht üpris rahvast täis. Proovisime erinevaid õllesid. Mina polnud neist ühtegi varem joonud. Ma ei mäleta, kuidas jõudis jutt filmini "Pikad paberid". Juba teate, et see film mulle väga meeldis. Ka seda ma ei mäleta, kes või millega seoses ütles, et teab, kus asub see paik, kus mängiti toas korvpalli ja klaverit. A. vist ütles, et teab umbes, kus see asub, ning L. lausa, et on seal kunagi käinud. Ning vististi kõik teadsid, et see koht on tuntud kui "balta chill". H. rääkis veel, et ta kunagi arvanud, et ta sõbrad käisid lihtsalt Balti jaamas chillimas. Ilmselgelt oli siis ju vaja minna ja üles otsida see (minu jaoks) müstiline ja nähtavasti põrandaalune baar. Asusime liikvele. Jõudsime justkui õige kohani, kuid ei teadnud, kus see sissepääs asub. Tänava ääres keegi osutas mingile plakateid ja kleepse täis kohale, aga mulle isegi ei paistnud, et see uks võiks olla. Kõndisime otsides ka maja taha. No seal ei saanud olla. Siis oli aga palju abi sellest, et L. oli käinud (ehkki ta hästi ei mäletanud). Ta ütles, et ikkagi tänava ääres ja peab koputama. Läksime siis selle veidra "ukse" juurde. Koputasin. Seest kostsid hääled. Uks tõmmati irvakile. Noor naine vaatas meid. "Kas te olete toredad?" kõlas. "Jaa, loomulikult!" Hetk hiljem olimegi sees. Naine veel ütles, et muidu on ikkagi kiipi vaja. Alles sel hetkel, ukselävel märkasime, et süvendis asus valge kastike, kuhu pidanuks kiibiga viipama. Aga enam ei olnud vahet. Olime hoovis. Astusime sisse. Siis oli viisakas ka midagi tellida. Baarist läks veel tagatuppa. Ja järjekorras seistes avanes tagatoa tagumises seinas uks, millest oli näha, et visati korvpalli. See oli see koht. Võtsime joogid ja läksime sealt uksest läbi. Ukse kohal oli korvirõngas, paremal paar diivanit (kuhu me istet võtsime) ja vastasseinas tagapool pruun klaver, millel filmis mängis Sebastian "Kass Oggy ja kurjade prussakate" tunnuslaulu. Kui noormehed oma mängu lõpeasid, algas uus ja mul õnnestus ka osa võtta. Mäng käis kolme miinuseni. Alguses läks kõik mööda, sain kiirelt kaks miinust sisse. Aga enesekindlus ei kadunud. Õnnestus võita. Andsin palli edasi, võtsin oma õlle ja sisse astus uus seltskond, kuhu kuulusid ka meeletult energiline Marta Vaarik ja Estonia esibaleriin Jevgeni Perenime-ei-tea-ja-ei-hakka-otsima-ka. Läksime istusime hoovi. Juba seal hoovis istudes oli täiesti sürr olla. Harva juhtub, et mingi kogemuse ajal saad juba aru, et täiesti uskumatu. Ja tead, et jääb meelde. Siis tuli veel Susan Luitsalu. Tema lausa murdis end toore jõuga sellest uksest sisse. Vaarik tuli ka õue istuma. Lõpuks tegime minekut. Tahtsime K.-d ka näha. Ühendust ei saanud, aga hakkasime Telliskivi poole minema. Ja kui ei leia, siis läheme laiali. Aga leidsime. Kõndis meile vastu. Pigem üürike kohtumine, aga siiski. Taksoga koju. Praegu koitis, et taksoraha ma ka ei maksnud A.-le. Ja nagu oleks juba vähe juhtunud, jäi õhtut lõpetama ajaloo õudseim taksosõit. Roolis oli mees, kes arvas parimaks mitte sõidukiirust alla 70km/h lasta. Siiski, kiiruskaamera jaoks mõneks sekundiks. Aga muu temale ei mõjunud. Isegi teed ületava jalakäia peale tõstis ta vaid korraks jala gaasilt ja kui jalakäia oli tema sõidureast napilt ülejõudnud, vajutas uuesti juurde. Mitmerealisel teel ei tohtinud, jumala eest, keegi mööda saada. Pirita metsade vahel 90ga. Lõpuks tahtis veel valesse tänavasse pöörata. Alles siis saime aru, et eestikeelsest juhendamisest ei jõua sinna peakolusse midagi kohale. "Naleva, sdjess!" kõlas H. suust. Jäi maja ees seisma, hakkasime väljuma. Juhiistmelt tuli tugeva aktsendi ja tülpinud tooniga "Head aega."

Magasime kaua. Hommikuks sõime H. ema tehtud lõhepirukat ja õunakooki. Istusime nende korteris. Teletorni all. Nii all, et kui torn ümber kukuks, siis ulataks selle majani. Õues oli hall, aga meeleolu ei olnud. Käisime veel koeraga jalutamas ja siis istusime autosse. Sõitsime Koplisse. Läksime ühte kohvikusse saia sööma ja kohvi jooma. See kohvik muutuvat õhtusel tunnil restoraniks. Iga suutäis seal oli taevalik. Ma arvasin juba esimese saia kohta, et sain kohe parimale pihta. Aga ei saanud. Või ka sain? Ma ei tea. Iga uus amps oli parem kui eelmine. Kui A. hea sõbranna, kes seal töötab, üles tuli, ütles H. talle, et mul tuli peaaegu pisar silma nende küpsetiste peale. No mitte päris. Aga palju puudu ei jäänud. Siis me rääkisime mäletamisest ja lugude rääkimisest. Mulle tõesti meeldib lugusid jutustada. Ma ei tea, miks mulle meeldib. Selles on vast ka mingisugune kunst. Saab öelda, õigemini anda midagi edasi, mida ei oska otse sõnadesse panna. Midagi natuke rohkemat kui lihtne sõna. Ja muid kunste ma ammugi ei oska, seega mul jääb vaid üle oma pingutused sellesse suunata. Siis hakkas seal valju tirinaga tööle tuletõrjealarm. Mitmed inimesed lahkusid pikapeale. Sest see kestis päris kaua. Me jäime istuma. Tegelikult viimaks tõusime, et korraks õue minna, aga siis jäigi vait. Saime mängida nii, nagu oleksime tahtnud ainult järgmisi saiu minna ostma. Siis me sõime loomulikult teise laari saiakesi. Jätsime hüvasti ja kõndisime mõned sajad meetrid raamatukauplusesse. See oli üsna sisukas käik, ei passimudki eriti niisama. Võtsin odavalt riiulilt midagi ja ühe Remarque’i, mida H. soovitas. Maksin ära. H. ja B. uudistasid seal midagi ühe laua taga. Ja siis äkitselt nägin - “Tantsi tolm põrandast”! Olin seda tulutult otsinud ja juba ära unustanud. Ja siis niiviisi leian. Napilt enne poest välja astumist.

Siis sõtsime KUMUsse, vaatama uut näitust. Pärdi ja kellegi sakslasest maalikunstniku ainetel. Tõsi, seal oli palju muud ka, aga mulle jääb see küll meelde kui Pärdi näitus. Lähed jalutad sinna sisse ja kohe on üks mustvalge teos seinal, mis kaugelt tundub nagu foto. Sel on noored naised mootorpaadis. Vuhisevad tuulest läbi ja naeravad. Lähed lähemale ja ikka veel ei mõtlegi, et see võiks olla mitte foto, vaid maal. Jõuad päris lähedale. "Oil on canvas". Siis tuleb väike saareke. Seintega ümbritsetud ala. Ja seal on klaasi taga Pärdi kirjutised. Märkmed. Päris leheküljed tema noodimärkmikest. Leheküljed partituuridest. Vaatad ja mõtled, et kuidas saab sellise asja paberile. Veel enam: kuidas saab sellise paberi heliks? Tegin ringi vastupäeva ja ringi lõpus nägin paberit, mille ette oli kirjutatud "Credo 1968 Dramaturgia skeem". See kohe puudutas. See oli eriline paberitükk. Inimesed tunglesid, tegid pilte. Läksin edasi. Vaatasin maale. Ja lugesin mõnda teksti. Mitte kõiki. Ja samal ajal mul ei läinud üle see tunne, mida ma selle paberitüki ees seistes tundsin. Jalutasin sinna tagasi. Seal ei olnud kedagi. Kõlarist kostis klaverimäng, tol hetkel vist "Für Alina". Seisin sellesama koha peale. Ja vaatasin. Ja mõtlesin. Skeem, mis oli nii loogiline. Tegin sellest ka pilti ja panen ta siia alla, aga ma ei pea kirjeldamiseks seda enam isegi ette võtma. Kuna mul on ta peas. Võin ta ümber joonistada kui tahan. Teos on jaotatud õpetuseks, eemaldumiseks, selle resultaadiks ja lahenduseks. Avamäng. Õpetus on selge, sirge ja sisuga. See on ristkülik, mitte joon. Õpetus on üleval. Siis algab eemaldumine. Joon langeb ja teeb keerde. Ja kaotab igasuguse suuna, kord minetub. See joon eksib ära, aga ta suundub ikkagi ainult alla. Võibolla ta üritab sinna suunduda, aga võibolla ka mitte. Ja õpetusse tagasi ta enam ei jõua. Ehkki ta teeb katseid. Teeb kõrge kaarega poognaid. Kokku kolm. Igaüks jõulisema ja jämedama tõmbega kui eelmine. Kuid peale igat poognatõmmet on ta jälle sügavamal. Ja jookseb viimaks täiesti sõlme. Selle resultaat on tume ja võimas. Kõige suurem osa teosest. Seal ei ole lineaarsust, aga on seaduspära. Jämedad, tumedad kriipsud eristuvad vähem tumedal taustal. Jooni ei ole enam üks. Jooni on meeletul hulgal. Ja nad kõik on omaette, aga kaugelt nad on kõiges osa suurest tumedusest. Lõpuks nii sügavast tumedusest, et ei eristu ühtki eristuvat osa. See võtab omale kogu paberi laiuse. Ja siis põmm! Sein tuleb ette. Järgneb viimane osa. Lahenduse osa algab ristkülikuga. Samasugusega, nagu oli õpetus, kuid nüüd on see alla madalal ja lühem. Väiksema sisuga. Aga ikkagi sisuga. Ja sirge. Kindel. Sellest eristub looklev joon, mis tõuseb üles. Päris kõrgele, peaaegu õpetuseni. Siis ta jälle langeb, aga ta langeb kergusega, lihtsusega. Paanikata. Ja jääb pidama veidi kõrgemale, kui oma alguspunkt. Seejärel järgmine sirge, sisuga lõik. Ning siis uus tõusev looklev joon. See joon on võimas. Ta jõuab juba kõrgemale, kui miski muu enne seda. Ka õpetusest kõrgemale. Aga õpetusest kõrgemale ei jää miski. Sinna jõuab korraks, hetkeks, aga sinna ei jää. Siis langemine, viimane lõik, viimane tõus. Ja lõpuks püsimine. Sisuga, sirge püsimine. Sel samal kõrgusel, kus kulges õpetus. Lõppmäng. See oli minu katse see paber sõnadesse seada. Muidugi on see meelevaldne lihtsustus. Aga seda peabki ise nägema, mitte kirjeldust lugema. Esiotsa mõtisklesin sellest, kui imetabaselt on võimalik üks heliteos niiviisi paberile joonistada. Nii, et ma vaatan ja kujutan ette, kuidas kõik see kõlab. Ent lõpuks on minu jaoks see paber juba heliteosest sootuks eraldi seisev. Sest selle vaatamise ajal ma mõistsin, et seal on natuke rohkem kui lihtsalt muusikateose visand. Õigemini palju rohkem. Seal on kogu elu. Võite vaadata nüüd korraks uuesti ja kujutada ette, et see on ühe inimese elu paberile panduna. Seisin seal vast kümme minutit. Ei liikunudki paigast, inimesed kõndisid minust ümber. Ma tean, see tundus päris jabur. Aga ma ei saanud parata. Muusikat ei oska ma lugeda. Aga seda visandit ma oskasin. Ja kui sa näed midagi sellist, mida sa oskad lugeda... õigemini, mida sa ei pea isegi üritama lugeda, sest see räägib sinuga - siis sa seisadki.

Natuke uudistasime KUMUs veel. H. eksis peaaegu ära. Uksest välja astudes sadas vihma ja me ei leidnud hoonest seest teed parklasse pääsuni. Poolenisti jooksusammul ruttasime treppidest ülespoole, kui A. vist märkas, et paremale minnes jõuame kiiremini varju. Libisesin korra, kuna mul olid jalas väga siledaks kulunud tallaga tossud. Ei kukkunud, aga edasi liikusin palju lühema sammuga. Tunnel parkla suunas oli jällegi nagu mõni filmistseen. Jõudsime autoni. Sealt läksime otse Põhjala Tap Roomi. Sõime ja jõime. Õhtale saime tol korral varem. Pühapäev oli vist kõige sündmustevaesem. Käisime Pärdi keskuses. Mul on tunne, et kõike, mida ma sel nädalavahetusel tegin, tegin ma esimest korda. Õhtul läksime jälle lennujaama. Tallinna lennujaama kohta oli isegi arvestatav järjekord. Aga siiski kiire. Vedelikke ei pidanudki (minu üllatuseks) kotist välja võtma. Aga A. pidi turvakontrolli läbima paljajalu. See oli üsna kurbnaljakas vaatepilt. Ju ta saabastes oli midagi keelatut. Samas silmale nähtmatut. Siis jagus täpselt parasjagu aega, et juua lennujaama baaris üks närve rahustav jook ja siis lennukile rutata. Läksime väravast läbi, kui kuulsime lennujaamatöötajat raadiosaatjasse ütlemas, et paneb kohe bussi teele. Me olime viimased. Buss ootas meie järgi.