Sahmakas

Juba hommikusele kõnnitiirule minnes nägin, et ilmselt ühel hetkel vihma tuleb. Aga ma läksin edasi. Oli vaja minna, sest tahtsin eilse "Rahva oma kaitse" osa ära kuulata. Kui tõustes kardina üles kerisin, ajas päris muigama. Et sootuks ilus selge taevas täna. Aga pilved tulid teiselt poolt. Kui ma linnuse taha jõudsin, siis püüdsin välja arvestada, kas jõuan ringiga ümbert minna, enne kui sajupilv pea kohale jõuab. Võimalik, et napilt isegi oleksin jõudnud, aga pöörasin siiski kindlusemüüride vahele. Läksin ümber linnuse. Jõudsin linnapoolse väravani. Tol hetkel veel ei sadanud, kuid ma jäin igaks juhuks väravakäigu alla ootama. Paistis, et kohe tuleb sahmakas. Tuligi. Koos rahega. Hea, et jäin. Need müürid seal on ilmatuma paksud, oma 20 meetri paksused. Seepärast on see väravakäik ka omajagu pikk. Sinna mahuks vihma eest varju paras hulk inimesi. Mina olin ainuke, kes seal varjus. Kui sadu algas, nägin veel üht naisterahvast varju poole jooksmas. Tema jäi seal linnuse ees oleva hotelli katuse alla. Too oli lähemal. Aa, kes veel varju tahtsid, olid pääsukesed. Neil on seal käigu lae all pesad. Aga nad ei julgenud käiku sisse lennata, kui mind seal seismas nägid. Sain aru, et põhjustan probleeme ja kõndisin käigu teise otsa. Jätsin nad toimetama. Ma ei näinud, kui nad sisse lendasid, aga naasnud linnapoolsesse avausse, neid seal enam tiirutamas ja sööstmas polnud. Ju said ikka tuppa. Pärast jooksid läbi veel kaks hommikujooksjat. Nemad vihma pärast seisma ei jäänud. Ja siis üks naisterahvas, kes paistis müüride vahele tööle minevat. Ootasin seal oma 20 minutit. Suur pilv oli. Kohe nii suur, et lõppu ei jõudnudki ära oodata. Jäin seal oodates täiesti kuivaks. Kui piisavalt vaikseks jäi, asusin minekule. Õigemini tulekule. Tagasi. Tagasiteel läks sadu muidugi hullemaks. Tuppa jõudsin läbimärjana. Kas tasub oodata? Või tuleb vihmast läbi marssida? Ma ei tea. Midagi selles ootamises on. Aga märjaks saan niiehknii.

Panen supi sisse tilli, sest vanaema tegi nii. Aftershave'i ostan üht kindlat marki, sest seda on isa alati kasutanud ja seda andis ta mulle ja vennale näpuotsalt proovida, kui meie habed veel ei kasvanud. Mu lemmiksokid on sõbraga mälumängus võidetud. Teed joon piimaga, kuna ühes iiri peres anti proovida. Vaatan igal aastal Harry Potterit, kuna sõber kunagi kannustas mind seda lugema. Käin Coopis, kuna seal on meie perel olnud alati kombeks käia. Kuna kodukohas polnudki muud poodi peale Konsumi. Ostsin Firenzest omale tassi, kuna vanaema on alati reisidelt tasse kogunud. Kuulan parasjagu Chappell Roanit, sest sõbrad kunagi tutvustasid. Elada saab igatmoodi. Miks ma teen asja ühtmoodi, aga mitte teistmoodi? Päris paljude asjade puhul on põhjuseks teised inimesed. "Inimene ei ole saar". Üks säärane luuletus on. See on hea luuletus.

"Käige paljajalu!" oli ühe Värske Rõhu autori enesetutvustuses kirjas. Ainult need kaks sõna. Millegipärast, kui ma Värskest Rõhust midagi loen, kerin ma enne lugema hakkamist lehe lõppu, et näha, mis inimene see on, kes kirjutab. Milline ta välja näeb, kui vana ta on ja mida ta enda kohta on ütlenud. Ja selle põhjal ma arvan, et ma tunnen seda inimest. Täiesti jabur, ma tean. Aga mingi kujutluspilt tekib. See lause mulle väga meeldib. Väga lihtne, samas mingil moel mässuline. Vabastav. Millal ma käisin viimati paljajalu muru peal? Sest see peab olema just muru peal. Liival ikka käiakse. Ja toas. Aga käia murul paljajalu on teistmoodi.

Mul on kole kahju, et minust sai tõsine Robin Williamsi austaja alles pärast tema surma. Loomulikult teadsin ma temast ka enne ja see, mida olin näinud, mulle väga meeldis. Nüüdseks olen rohkem näinud. Miks ma praegu sellest mõtlen? Kuna nägin sotsiaalmeediast, et viimane stseen, mille ta filmis, olevat "Öö muuseumis", kus ta jätab Stilleri tegelasega hüvasti. Ma ei tea, kas see fakt peab paika. Polegi suurt tähtsust. Aga nendes viimastes lausetes on palju Robin Williamsit. Mingi whimsy, armastus elu vastu. Tõsiseltvõetavus, targad sõnad, samas talle väga omane soov igal hetkel ka üks väike nali teha. Soov teha teiste elu ühe nauditava hetke võrra paremaks. "Good Will Hunting" on üks mu lemmikfilme. Ja tema peaaegu jälgimatud komöödiapursked, millest on lugematult klippe. Üks täiesti ainukordne aju, Geenius kõige lihtsamas mõttes. Rääkides geeniustest, vaatasin Arvo Pärdi 90. sünnipäevale pühendatud saadet ETV kanalilt. Hämmastav, kuidas saab muusikast mõelda. Pärdi abikaasa räägib seal loo päevast, kui tintinnabuli sündis. Ta mäletab seda kuupäevaliselt. Juba hommikust alates olevat inspiratsioon olnud majas. Ja siis parasjagu kodust väljudes leiabki aset üksainus hetk, kui midagi sellist sünnib. Midagi erakordset. Hetk, kui geenius peab jätma kõik muu pooleli. Mina arvasin, et sellised hetked on võimalikud ainult filmides ja raamatutes.

Eile oli Tartu linnamaraton. Esimest korda viimase nelja aasta jooksul, kui ma ei saanud osaleda. Ehkki kahel korral kolmest tegin selle kõige lühema distantsi. Eelmisel aastal jooksin päris ilma ettevalmistuseta. Mul oli mingi väike vigastus ja siis jäin veel haigeks. Aga jooksin ära selle 10km. Aeg läks küll üle tunni, sellest oli natuke kahju. Nüüd eile ja täna olen juba nii palju vägevaid postitusi ja pilte näinud, et päris igatsus tuli peale. Tartu-igatsus. Ja jooksuigatsus ka. Ega ma ei jõua eriti. Joosta. Kui ma paar aastat tagasi poolmaratoni jõudsin ära joosta, siis finišis oli küll selline tunne, et ehk jõuaks isegi selle teise poole ka kuidagi. Aga lõpuks otsustasin, et tervislikum on mitte proovida. Nüüd ma ei tea jälle... Ei välista enam seda proovimist.