Kohupiimakorp

Istun praegu Werneri kohvikus. On pärastlõuna. Võimalik, et kui siit välja astun, on juba pime. Olen täna Tartule väikese ringi peale teinud. Tegelikult mitte. Ainult väikest osa jõudsin näha. Aga piisavalt. Pole siia jälle veidi aega kirjutanud. Pole vist olnud midagi kirjutada. Selle kirjutamise tarvis pean ma küll päris üksinda olema. Muidu ei saa. Muidu oleks veidi nagu sunnitud.

Üks paarike mängib ukse lähedal olevas lauas malet. Noored inimesed. Mehel on sõrmeotsteni ulatuvad tätoveeringud. Naisel on jalas villasokid. Eriti villased, sellised, mida poest osta ei saa. Ma pole veel ühtegi käiku näinud. Istuvad süvenenult ja vaatavad mängulauda. Neil on hea olla. Kumbki ei ole pinges. Kummalgi ei ole praegu muresid. Kaotajal võibolla natuke on. Ma arvan, et neil on üldse elus vähe muresid. Või õigemini, nad tulevad oma muredega hästi toime. Nii hästi, et saavad laupäeval rahus malelauda istuda. See on päris peen kunst, kuidas hoiduda liialt muretsemast. Ma sain kunagi sellega üpris hästi hakkama. Tollal ma uskusin, et ma saan suures osas ise oma muredega toime. Või kui ma mõtlen, siis mul vist ei olnudki eriti muresid. Praeguseks ma tean, et teisteta ei saa. Mõne mure muidugi peab oskama ka ise lahendada või hoopiski ära unustada. Ent teine inimene võib murega hakkama saamiseks olla väga oluline. Mulle tundub, et teist maksab enamasti usaldada. Uskuda, et ma ei tea kõike ise. Ja see ei pea tähendama, et võtan kõike teise inimese suust tulevat tõe pähe. Võibolla ta öeldu ei kehti niivõrd minu olukorras. Kui aga lihtsalt suruda alla see isepäine osa, kellele ei meeldi, et keegi teine justkui teab rohkem, siis ei ole ka enam nii kinni selles mureliivas. Võibolla kellegi teise sõnad ei päästa sind sealt kohe välja. Aga kui usaldada, siis saab vähemasti hakata liiva sees veidikene nihelema. Ja võibolla välja vead juba ise. Partii on lõppenud. Malendid pakitakse kokku. Väljas hämardub.

Lugesin just üle oma auraga inimeste postitust ja mulle päris meeldib see. See kiiks mul on, et ma aeg-ajalt ikkagi loen vanu asju uuesti. Ja noh, eks ma mäletan üsna hästi, millest ma kirjutanud olen. Mulle tundub, et see vana juurde tagasi minek ei pruugi üldse hea olla. Jään olnusse liiga kinni. Miks ma sedakorda lugesin? Sest ma otsisin, kus ma olin kirjutanud sellest, kuidas ma “Tappa laulurästast” armastasin ja kuidas ma enam niiviisi ei armasta. See on üks nendest raamatutest, mida ma olen korduvalt lugenud. Mul ei ole palju selliseid. Mõned Õnnepalu omad, “Tõde ja õigus I”, “Ja päike tõuseb”. Seda viimast ma olen lugenud neli korda. See on ses mõttes oluline raamat, et selle raamatuga sai minust lugeja. Gümnaasiumi esimesel aastal. Ma pole see kõige klassikalisem lugeja, kes loeb palju ja kogu aeg. Aga ses mõttes lugeja, et ma võtan lugemist üsna tõsiselt. Ma ei saagi sageli lihtsalt ajaviiteks lugeda sel põhjusel, et miski minus sunnib väga süvenema ja aega võtma selleks. Ega mulle koguaeg ei meeldi see. Sest vahel ma jätangi siis üldse raamatu kätte võtmata, kui mu peas miski täielikult süveneda ei lase. Ning hiljem tunnen end halvasti selle pärast. Praegu loen ma seda raamatut, mille ma Read raamatupoest leidsin. Loen ta lõpuni ja siis panen mõned mõtted kirja ka.

Mõlemad päevad siin paistis ere päikene ja taevas oli selge. Ei mäletagi, millal viimati sellist taevast oli. Miks ma selle uuesti lugemise peale mõtlesin: sageli on nii, et kui uuesti kätte võtad, on hoopis teistmoodi. Mäletad sootuks midagi muud. Tartus olemine ei tekita minus üldse selliseid tundeid. Siin on ikkagi nagu kodus. Nagu polekski ära käinud. Ja ega ma õieti ei käinudki. Liiga vähe on möödas, et säherdune “päris” tagasitulemise tunne  saaks tekkida. Vähemalt mulle tundub nii. Ehkki kui ma mõtlen, siis veidi teistmoodi siiski on. Magada ei saa omas kodus. Aga see on vist ka kõik.

Täna ma ei istunud kohvikus. Võtsin Cruffinist kaneelirulli ja läksin istusin hoopis jõe äärde. Vasakpoolsele kaldale, kus on see betoonist ja puidust ala. Keskpargi kohalt paistis sinna päikene. Natuke soojendas. Kuna nina oli juba külmast punaseks värvunud.

Bussis avas praegu keegi oma toidupooliku ja lõhn kandub minuni. Ma tunnen selle lõhna ära. Ta tuleb lainetena, iga kord tuttavam kui hetk varem. See lõhn on Viljandi Kohviku pirukalõhn. Viljandi Kohvikusse viis meid vanasti vanaema. See asub otse nukuteatri ja kunagise raamatupoe vahel. Raamatupoodi oli vanaemal ikka asja. See oli sama filiaal, väiksesse linna jõudvad raamatud tulid läbi Viljandi. Sealsed töötajad olid vanaema kolleegid. Mäletan seda poodi ähmaselt. Suur tumedast luitunud puidust töölaud ja kitsad riiulivahed. Kohvikus ostis vanaema meile pirukat ja mahla. Ise jõi ta kohvi ja sõi midagi magusat. Meie olime nii väikesed, et kohvi me ei saanud. Ja me ei tahtnudki. Aga magusat aeg-ajalt saime. Vahel kooki, vahel tuuletaskut. Teine koht, kus me pirukaid saime, oli Kivi Pagar. See asus turust üle tee. Neid pirukaid oleme me elu jooksul söönud palju rohkem kui Viljandi Kohviku omasid. Kui isa vanaemaga Viljandisse turule sõitis, pidi kindlasti ka Kivi Pagarist läbi käima. Eriti hästi mäletan ma viineripirukat ja kohupiimakorpi. Kohupiimakorp oli vanaema lemmik. Üks meie lemmikuid ka. Vanaemale meeldis rosinatega, aga meile ostis ta ilma. Meie rosinaid ei söönud. Ta ostis neid hulgi ja vahel juhtus, et läksid vanaema juurde ja tal oli mõni alles. Siis valas vanaema pool klaasi piima. Pool, sest juurde saab alati paluda. Ja lõikas pooleks ühe kohupiimakorbi. Oh, see Kivi Pagari kohupiimakorp. Kivi Pagarit ei ole enam.

Sain just teada, et sõna “kohuke” tekkis eesti keelde 1972. aasta sõnavõistluselt. Mõelda, kunagi oli aeg, kui oli kohuke, aga ei olnud sõna. Ma saan aru, et siis nimetati seda kohupiimajuustukeseks. Sellest algus ja lõpp alles jätta oli päris mõistlik. Ja veel varem, mõelda, oli aeg kohukeseta. See pidi küll üks õudne aeg olema. Ja eks oligi. Muudel põhjustel, aga küllap oli. Ju saaks öelda, et praegugi on üks õudne aeg. Aga ma ei ütle. Nii ei tahaks lõpetada seda kirjatükki. Meil on ikkagi kohuke.