19 minutit

Üleeile olid lõokesed põldude kohal laulmas. Lõokesed! Siinkandis on minu jaoks kevadekuulutajaks just lõokesed. Päris kevade. Ja algaski päris kevad. Esimene liblikas oli kollane. Ka teine oli. Teist nägin jalgratta seljas. See on õigemini kõige parem näitaja, et saab jälle jalgrattaga sõita.

Võtsin kohalikust raamatukogust uue raamatu, mida A. soovitas. Ma usaldan tema soovitusi. Ja mitte ainult tema. Raamatukaanel on neiu rooside ja rohu sees selili. See pilt meenutab mulle stseeni raamatust “Tantsi tolm põrandast”, kus Kadri koos emaga heina sees pikutas ja läbi heinakõrte suvist taevast vaatas. Mulle väga meeldis see stseen. Mulle väga meeldib see kaas. Kirjas on, et raamatus saab lugeda lapselikke lugusid ja märkamisi. See lapse silmade läbi nägemine mulle ka meeldib. Teen seda ise ka. Kõige rohkem teen just siin meediumis, kui ma mõnd lugu jutustan.

Jaotasin oma hommikuse jalutuskäigu kaheks. Kõrvaklappidega ja kõrvaklappideta osaks. Ilma oli vaja, sest linnud laulavad. Isegi leevikest kuulsin. Aga ta oli kusagil nii kaugel, et ma isegi ei üritanud silmadega otsida. Puukoristajad ja sinitihased on nüüd ka valjemad. Rohevindid on juba ammu kohal. Ma ei tea, kas rohevindid mujal ka nii varakult häält teevad kui siin väikekohas. Põhikoolis õpetati, et samblikud puhastavad õhku ja et samblad ja samblikud vajavad elamiseks üsna puhast, saastamata õhku. Siin leidub väga palju sammalt ja samblikke. Mina väga seda õhku ei erista linnaõhust, aga mäletan ainsat korda, kui vanaema mul Tartus külas käis. Talle üldse ei meeldinud linnas, sest normaalset õhku üldse polevat.

Täna on kevadetolmu üles visanud. Kui tänaval kõndida, siis aeg-ajalt läheb midagi silma. Eikusagilt. Siis jälle nühid ja katsud, et saaks välja selle puru. Mõnikord jääb päris kauaks see vastik tunne ja ajab silma vesistama. Homme sõidan ma Tartusse. Kevade algust nautima. Lubab selget taevast ja päikest. Ehk saab grillidagi.

Kõndisin just Toomemäel. Olin jõudnud sinna Pirogovi pargi kohale. Sinna, kust näeb raekoda ja raeplatsi ja üldse kaugele. Mul ei olnud kavas seal kuigi kauaks seisatada, aga märkasin ühel puuoksal lindu, kellest ma kohe aru ei saanud, kes ta on. Need puud, mis kasvavad all ja mille ladvad ulatuvad üles vaateala kõrgusele. See paik oli vilu ja seepärast ei saanud ma aru, kas lind on üleni must või kuskilt väikese mustriga. Esialgu arvasin, et see on rähn. Suur-kirjurähn siis, neid on siin palju. Kehakuju justkui sobis, tuvi kohta oli ta liiga väike ja rästase kohta liiga kõhn ja liiga lühikese sabaga, kuldnoka kohta veidi liiga suur. Nokk oli samuti pigem pikk ja peenike. Aga ma ei näinud tüüpilist mustrit. Hakkasin juba mõtlema, et ehk on mõni haruldasem rähn. Musträhn või hallpea-rähn. Ta ei liigutanud suurt, tal oli seal mugav olla. Puhastas end vahepeal. Tahtsin natuke oodata, et ehk vahetab oksa või sirutab end kuigi palju. Ta oli ka just parajalt kaugel, et no ei saanud täpselt öelda. Ootasin. Otsustasin, et ei murdu. Tõusku kas või lendu, saaks sealtki infot juurde. Mõnel linnul on üpris iseloomulik lennumuster. Musträstas ja suur-kirjurähn näiteks lendavad täiesti erinevalt. Aga ta ei liikunud paigast. Ühel hetkel lendas temaga samale oksale veidi pisem pruunikashall lind. Minu lind ei teinud eriti välja, nihkus vaid paar sammu eemale. Olin 19 minutit paigal seisnud, ilma et linnult pilku pööraks, kui ta lõpuks lendu tõusis. See oli kuldnokk ja heledam lind oli tolle paariline.