Ta oskas nii ilusasti naeratada

Eile istusime ema ja isaga elutoas ja vaatasime iluuisutamise MM-i naiste lühikava. Me eriti tulihingeliselt ei jälgigi, aga Petrõkina sõiduks istutasime end diivanile ja siis vaatasime juba lõpuni. Ja eelviimasena esinenud jaapanlanna muusikaks oli Bocelli ja Brightmani esituses “Time to say goodbye”. Sellel tesosel on mulle tugev mõju. Minu meelest on see üks ilusamaid ja võimsamaid vokaalpalasid. Ja suursugune orkestrimuusika… mul tulevad alati külmavärinad ihule, kui seda kuulen. Mäletan üht muusikaõpetuse tundi põhikoolis, kui õpetaja meile seda kuulsat live esitluse videot näitas. See jättis kustumatu mulje. Ja ma istusin eile ja hoidsin kõigest väest pisaraid tagasi. Lõug värises. Silmad olid märjad. Ma ei tea, mis see on, aga vanemate ees muusika pärast nutma hakata ma ei tahtnud.

Loen hetkel üht Remarque’i raamatut, kus sai üks peategelase hea sõber ootamatult surma. Matusel ütles üks mees, kes sõpra vaid üheainsa korra mõne nädala eest näinud oli, peaaegu ainsa asja, mida tema kohta teadis: "Ta oskas nii ilusasti naeratada." Ma ei ole siin ammu surma ja leina teemal kirjutanud, sest mul ei ole enam olnud, mida kirjutada. Isegi iseendale pole palju olnud. See aeg, kui mõtteid oli nii palju, et kasulik oli neid aeg-ajalt üles tähendada ja neis veidi teed leida, on tasahilju jäänud. Mitte veel liiga kaugele, aga siiski. Nüüd on teistmoodi. See võttis umbes poolteist aastat, et oleks teistmoodi. Aga see ei tähenda, et mul üldse mõtteid ei oleks. Kadunud sõbra õde postitas üleeile oma sotsiaalmeediasse sõbra ja kolleegi suunas järelhüüde. Mul hakkas temast nii õudselt kahju. Muidugi, mul oli juba enne kahju, aga hetkel eriti. Ma olen küll kunagi raskel hetkel mõelnud, et hullemat valu ma ei kujuta ette. Aga kui on hullem valu, siis see on see, mida kogeb õde ja ema ja isa. Nad on tavalised inimesed. Aga nad on superkangelased. Minu lähedane kogemus leinaga ongi vist eelkõige andnud rohkem kaastunnet ja mõistmist nende inimeste suunal, kes surnutest maha jäävad. Sest muud sellest ei olegi, kui keegi läheb. Ainult nemad, kes jäävad, nende mõtted ja tunded ja elud. Mitte kuskil mujal ei ole sellel sündmusel tähendust. Ühel päeval ma juhtumisi mõtlesin, mida ma saaksin väikese kõne korras rääkida näiteks sõbra mälestusüritusel. Sest nüüd igal aastal me koguneme nende koju ja meenutame ja tähistame. Ma saaks rääkida sellest, kuidas lein meid ühendab, aga on samas kõige isiklikum asi. Sest naljakal kombel oli see inimene meie kõigi jaoks midagi erinevat. Ja see lohutab. Seepärast lohutab, et siis jääb korrakski tunne, et miski sai ainult mulle ja mitte kellelegi teisele. Ja saigi. Kõik see on veidi melanhoolsema tooniga. Aga kui ma mõtlen, siis paratamatult läheb melanhoolseks. Harva, aga läheb. Praegu saan ma öelda, et see teema on päevakorras väga harva ja ta ei sega nii, nagu segas alguses. Aga vahel, kui juhtub, siis see igatsus on suur ja tuleb hingepõhjast. Ja peaaegu sama suured on tunded ka siis, kui loed kuskilt, et taas on keegi noor inimene surnud. Nagu oleks oma sõber.. Ja kui loen raamatut. Tegelasest, kes isegi pole kunagi elanud. Ja ikkagi kõrvetab sees. Ja lõug väriseb. Pagan küll! Ta oskas nii ilusasti naeratada.

Lisaks kõigele eelmainitule mõjuvad need tuntud inimeste surmad ise ka kohati raskemalt kui varem. Ikkagi kriibib ja kraabib lahti midagi minus endas. Vahel ainult kooriku servast. Aga siiski. Lugesin just Nublu järelhüüet mehele, keda mina ei tundnud. Ja pärast lugemist ma tunnen, et ma tunnen teda. Tundsin. Silma tegi märjaks. Sest ma tean, kui raske on sellist asja kirjutada. Sest mina ka kirjutasin, vaevalt poolteist aastat tagasi. Seda kirja olen näinud küll ainult mina ise. Ja ma mäletan selle kirjutamist nagu eilset päeva. Olin rampväsinud, kui valmis sain. Jõuetu ja tühi. Ja kerge. Ja kui ma loen Nublu kirja, siis ma näen, et see tuleb samast kohast. Ka Nublul oli Pafkaga midagi, mida kellelgi teisel ei olnud. Pavel oli hea inimene. Kindlasti oskas ta ilusasti naeratada. “Mina olin Pulk ja sina olid Paff.”

Ma ei tea, kas ma olen siia kirjutanud (ja tegelikult kõik, kes loevad, teavad), aga surma-aastapäeva ja minu sünnipäeva lahutab kaks päeva. Mulle endale tundub küll see juba vingumisena. Nüüd mõne aja jooksul suutsin ma küll endas rahu teha selles osas, et kuupäev on nii lähedal. Et nüüd, kui on lihtsam, suudan ka sünnipäeva tähistada. See aeg on tasapisi lähenemas ja mulle hakkab järjest enam tunduma, et ma ikkagi ei suuda. Et see teema on natuke liiga suur, et sellest paari päevaga välja astuda. Ja see on meganõme ja vastik! Et ei saa. Tähistada. Aga ma veel loodan. Ja annan endast parima. Ehk ikka saab.

"Ela hästi!" Mispärast need kaks sõna mind paeluvad? See on lause, mida saab lugeda vanemast ilukirjandusest. Lause, mida keegi enam kellelegi päriselt ei ütle. Romantiline lause, kus on peidus omajagu traagikat. Kas pole, et kui loed, siis esimene mõte on, et seda ütleb keegi oma armastatule, keda ta mingil põhjusel enam näha ei saa. Enamasti on see hüvastijätt kibe. Aga alati armastusega öeldud, sest seda ei ütle võõrale. Seda ütled siiralt ja päriselt soovides. Aga traagiline kipub see lause seetõttu olema, et need on lõplikud sõnad. Ja tänasel päeval on säärast lõplikkust vähem. Mulle tundub. Maailm on kättesaadavam. Võimatut on vähem. Ei ole võimatu kohata teineteist uuesti. Või pöörduda tagasi. See on kadunud fraas. Ilus fraas.